Monument Vetemaa Enn

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sonum mida Monumendis esitatakse on enesemuumine ja selle kaalutletud hind. Jutu peategelane votab asja kokku nii: "Peab ikka toesti pururumal olema, et inimeste norkusi mitte ara kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi voivad kohandumisel olla taiesti oilsad eesmargid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!" Kui nuud moelda ennast aastasse 1965, kus sula on loppenud ja voimul on Breznev siis on utlematagi selge, et raamatu avaldamine just paris libedalt ei lainud. 1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda. […] Uks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lahemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, vaga huvitav…” utles ta. „Kas te peate monumenti onnestunuks?” kusisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!” „Mind?” „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…” […] Это и многое другое вы найдете в книге Monument (Vetemaa Enn)